ESILEHELE TEHASED UUDISED EESTI STANDARD-PATAREIVASTUVÕTJA 1938. a. kevadel kuulutati vabariigi valitsuse algatusel välja Eesti rahvaaparaadi ehk standardvastuvõtja ehitamise konkurss. Odava rahvavastuvõtja idee suureks eeskujuks oli Saksamaa, kus sealne Volksempfänger oli välja töötatud ja tootmises juba 1930ndate aastate algusest. Seda täpselt ühesuguse tehnilise lahendusega vastuvõtjatüüpi valmistasid Saksamaal mitmed suured raadiotehased, aparaat oli lihtne ja odav, kuid seejuures töökindel ning viis raadiokuulamise (sealhulgas muidugi ka natsipropaganda) tõesti massidesse. Ka Eestis olid pea kõik suuremad raadiotööstused juba 1930ndate aastate keskpaigast püüdnud turule lasta rahvavastuvõtjat, mis oma odava hinnaga vallutaks turu ja meelitaks ligi võimalikult palju ostjaid. Paraku kõik need katsed luhtusid, ühegi tehase odav aparaaditüüp ei saavutanud turul märkimisväärset eelist. Isegi TARTU TELEFONIVABRIKU katse toota 1934/35 hooajal pea täpset koopiat Saksa Volksempfängerist ei andnud soovitud tulemusi, sest selle hind kujunes Eesti oludes liiga kõrgeks. Kuna Saksamaa oli tihedalt kaetud saatjate võrguga, võis sealne rahvaaparaat olla üsna madala tundlikkusega. Eesti oludes aga sooviti kuulata ka välismaiseid saatejaamu, aparaat tuli ehitada tundlikum ja ka hind kujunes seetõttu kõrgemaks. 1938. aastal otsustati niisiis riiklikul tasemel luua Eesti odav patarei-rahvavastuvõtja. Patareiaparaat valiti seetõttu, et ringhäälingu kuuldavusega oli kõige rohkem probleeme just maal, kus elektrivõrgud polnud veel piisavalt välja arenenud ja ka inimeste ostujõud oli madalam kui linnas. Probleemi lahendamiseks kutsuti kokku Eesti raadiotööstuste esindajad ning tutvustati neile esialgseid nõudmisi, millele tulevane rahvaaparaat vastama pidi. Enamik raadiotööstureid polnud Ratsionaliseerimise Komitee esitatud tingimustega rahul. Juulis 1938 saadeti majandusministeeriumile protestikiri, millele olid alla kirjutanud Are, J. Rammuli, Aglo ja Ülo esindajad ning mille oli heaks kiitnud ka Tartu Telefonivabrik (Rahvusarhiiv, ERA.969.4.345):    Lõpuks võtsid pakkumise katsetüübi valmistamiseks vastu vaid kaks tehast - OÜ RET ja AS TARTU TELEFONIVABRIK. Mõlemad tööstused ehitasid ühe prooviaparaadi. Nende vastavust esitatud tingimustele kontrollis Ratsionaliseerimise Komitee (RK), mis oli vabariigi valitsuse poolt ellu kutsutud kõikvõimalikele tööstussaadustele (alates näiteks kõnnitee äärekividest ja ehitusnaeltest) normatiivide ja standardite väljatöötamiseks. 1938. a. sügiseks oli RK aparaadid põhjalikult üle vaadanud. Leiti, et kumbki eksemplar ei vasta siiski esitatud nõudmistele täielikult, kuigi mõnes osas neid isegi ületati (näiteks selektiivsus oli esialgselt soovitust isegi 100 korda kõrgem). Väiksemate puuduste põhjuseks toodi tehastele konstrueerimiseks jäänud aja nappus. RK tähistas tulevast rahvaaparaati tinglikult tähisega 33RP, see pidi olema 3-lambiline, 3 võnkeringiga ja 2 lainealaga patareitoitel otsevastuvõtja permanentdünaamilise valjuhääldiga. Aparaati pidi vastu võtma vähemalt 50-60 jaama (sealhulgas töötama ka lühilainel, et võimaldada meresignaalide kuulamist) ning müügihind ei tohtinud ületada 100 krooni. Lihtsuse mõttes pidid kõik nupud asuma raadio esiküljel ja skaala olema varustatud vähemalt 30 saatjanimega. Tehas pidi aparaadile andma ka aastase ning lampidele kuuekuulise garantii. Esialgne kava nägi ette, et rahvavastuvõtja ehitamine antakse vähempakkumise korras ühele raadiotehasele. Aastase produktsioonina sooviti näha vähemalt 3000-4000 aparaati (esimesel aastal umbes 2000, hiljem kuni 5000), mis pidid eranditult olema patareiaparaadid ja turustatama maapiirkonnas. Et võimalikult paljud maainimesed aparaate osta jõuaksid, pidi tehas võimaldama aastase või veelgi pikema järelmaksuperioodi. Samuti pidi muudetama müügisüsteemi. Nimelt moodustas kuni 1/3 raadioaparaadi hinnast reklaam ja agentide ehk edasimüüjate tasu. Odava rahvaaparaadi puhul taheti neid kulutusi täielikult vältida. Seetõttu sooviti, taaskord Saksamaa eeskujul, teha rahvaaparaadi müük kõikidele raadioäridele kohustuslikuks. Esmane probleem, mis rahvaaparaadi kohest tootmist takistas, oli finantsiline. Raadiotöösturid leidsid, et üks tööstus rahvaaparaadi ehitamist omavahenditest finantseerida ei jõuaks. Pikaajalise järelmaksu võimaldamine nõudnuks aastas 300 000 - 400 000 krooni investeerimist, mille tagasilaekumine oleks toimunud aga suhteliselt pika aja jooksul. Seega soovisid raadiotöösturid esmalt finantseerimiskeskuse loomist, mis rahvaaparaadi tootmist rahastaks. Kogu ettevõtmisest oli loomulikult huvitatud ka Riigi Ringhääling, mis rahvaaparaadi valmistamise ja propagerimise toetamiseks eraldas oma 1939. a. eelarvest 15 000 krooni. Esialgsel kujul rahvaaparaadi kava lõpuks ei realiseerunudki. RK loobus ideest anda suurtellimus standardvastuvõtja tootmiseks ühele (või paarile) tehasele. Selle asemel töötati 1939. aasta suveks välja tehnilised tingimused (vt allpool), mille alusel võis iga raadiotööstus standardvastuvõtjat tootma hakata. Kõigi nõuete täpsel täitmisel võis tehas nimetada aparaati ametlikult RK poolt standardvastuvõtjaks tunnistatuks. 1939. a. suveks olid raadiotehased RET, TARTU TELEFONIVABRIK, ARE ja J. RAMMULI STANDARD-RAADIO välja töötanud ja RK-le katsetamiseks esitanud kokku 7 aparaaditüüpi. Ajalehes Uus Eesti avaldati 31.08.1939 lootust, et RK tunnistab lähipäevil iga tehase vähemalt ühe tüübi ametlikult standardaparaadiks. RET lasi oma aparaadi mudelinimetuse MARET 5 (tüüp 335P) all turule juba 1939. a. augusti keskpaiku - 18.08.1939 märgiti ajalehes Ühistegelised Uudised, et Karuse Tarvitajateühingu Vatla ühiskaupluses "...viimasel nädalal on müüdud ka odavahinnalisi RET raadiotehase rahvaaparaate "Maret 5"...". Ajalehtedes (Päevaleht ja Uus Eesti) reklaamiti mudelit Maret 5 teadaolevalt esimest korda 26. augustil 1939. Kuna esialgu ei olnud Ratsionaliseerimise Komiteelt saadud veel ametlikku standardvastuvõtja tingimustele vastamise tunnistust, ei kandnud esimesed müüdud aparaadid ka vastavat metallsilti. Millal täpselt RK ametlikult kinnituse andis, pole teada, kuid arvatavasti toimus see septembris 1939. RETi Maret 5 müüdi ka eritellimusel valmistatud kaubamärgi ARS all mudelina ARS 2P, mille skaalal oli samuti märge aparaadi RK poolt standardvastuvõtjaks tunnistamise kohta. AS ARE turustas 1939/40 hooajal standardvastuvõtjaks tunnistatud 100.- kroonist 3-lambilist patareiaparaati mudelinimetusega STANDARD (reklaamides ka STANDART) 322   40, millest vähemalt üks aparaat on ka säilinud. J. RAMMULI STANDARD-RAADIO Eesti standardvastuvõtja 1939/40 hooajal kandis mudelitähist RP61, kuid valmistada neid ilmselt eriti ei jõutud, sest jaanuaris 1940 märkis J. Rammul standardvastuvõtjaga seoses, et "Minul jäi see töö ära tarvilike materjalide mitte õigel ajal kättesaamise tõttu" (vt allpool Uudisleht 9.01.1940). TARTU TELEFONIVABRIKU standardvastuvõtja valmistamise ja müügi kohta andmed puuduvad. Uudislehes 1. mail 1940 ilmunud artikli põhjal oli RETi ja ARE poolt standard-patareivastuvõtjaid ehk "rahvaaparaate" selleks ajaks valmistatud ja müüdud umbes 1500. Ostjad olevat standardvastuvõtjaga väga rahule jäänud ja läbimüük oleks isegi suurem olnud, kui valmistamisel poleks esinenud sõjast tingitud olulisi takistusi (eriti raskendatud oli näiteks raadiolampide ja anoodpatareide tooraine pruunkivi sissevedu). Samas märgitakse, et väljatöötamisel on uus rahvaaparaadi tüüp, mille turuletulemise tähtaeg on aga lahtine. Kahjuks jäi Eesti rahvaaparaadi eluiga lühikeseks, seda jõuti valmistada vaid kahel hooajal - 1939/40 ja 1940/41.           OÜ RET valmistatud standardvastuvõtja MARET 5, Nr 14219, 1939/40 (Erakogu, fotod: Vello Perk).           OÜ RET valmistatud standardvastuvõtja MARET 5, Nr 19564, 1940/41? (Erakogu, fotod: Vello Perk). Aparaadil on "teise põlvkonna" montaazhiplekk (tehasenumber eraldi needitud plekksildil ja erinev säästlüliti).         OÜ RET valmistatud standardvastuvõtja ARS 2P, Nr 15984(?), 1939/40 (Omanik: Eesti Jalgrattamuuseum).         MARET 5 reklaam (Tehnika Põllumajanduses 3/4 1939); MARET 5 kasutusjuhend (Ringhäälingumuuseumi kogust)     AS ARE valmistatud standardvastuvõtja STANDARD 322   40, Nr 14618, 1939/40 (Omanik: urti[ät]hot.ee - Raadiomuuseum). RATSIONALISEERIMISE KOMITEE STANDARD-PATAREIVASTUVÕTJA TEHNILISED TINGIMUSED Avaldatud Kaubandus-Tööstuskoja Teatajas Nr 14/1939 Otsus nr. 23 Ratsionaliseerimise Komitee poolt 19. juunil 1939. a. vastuvõetud ja majandusministri poolt kinnitatud otsus standard-patareiraadiovastuvõtuaparaadi tehnilisteks tingimusteks avaldatakse teadmiseks ja täitmiseks järgmiselt: Standard-patareiraadiovastuvõtuaparaadi tehnilised tingimused. Standard-patareiraadiovastuvõtuaparaat peab vastama alljärgnevaile minimaalnõudeile: 1. Lainealad: peavad olema vähimalt 200 kuni 575 m ja 860 kuni 1925 m. 2. Tundlikkus peab olema laineribal 220 kuni 550 m vähimalt 0,75 mV ja laineribal 1000 kuni 1800 m vähi- malt 0,5 mV, kusjuures anoodpinge on 100 V ja välju- misvõimsus 50 mV. 3. Selektiivsus: + 9 kHz puhul peab pealekeeratud reaktsiooniga olema lainepikkusel 250 m 16% või vähem lainepikkusel 500 m 4% või vähem lainepikkusel 1000 m 8% või vähem lainepikkusel 1700 m 2% või vähem 4. Anoodvoolu tarvitus: peab parima helikvaliteedi puhul olema 60 V juures maksimaalselt 3,5 mA 80 V juures maksimaalselt 5,0 mA 100 V juures maksimaalselt 7,0 mA 120 V juures maksimaalselt 8,5 mA Säästulülitusel peab olema võimalik anoodvoolu tarvi- tust vähendada 2/3 peale. 5. Moonutustegur: Keskmiste helisageduste juures (400 kuni 1000 p/s) 400 m lainel sisenduspingega 0,75 mV, väljumisvõimsuse juures 50 mW peab moonutus- tegur väljakeeratud reaktsiooniga olema võimalikult väike, mitte üle 10%. 6. Akustiline kõver: Akustiline kõver peab sagedus- ribas 100 kuni 4000 p/s olema võimalikult ühtlane, võttes põhinivooks keskmise helisurve 400 ja 1000 p/s piires. 7. Häirenivoo: Hääletugevuse regulaatori maksimaalses asendis, mahakeeratud reaktsiooniga ja ilma antennita peavad väljast sissetungivad häired tekitama võimalikult väikese väljumisvõimsuse. 8. Käsitamine: peab olema võimalikult lihtne. Voolude lülitamine anood- ja kütteringis lüliti abil, mis võimalust mööda on liidetud hääle tugevuse regulaatoriga. Voolu- allikate ühendamiseks ei tohi olla mitte rohkem kui neli juhet. Skaala peab olema varustatud vähimalt 30 jaama nimega. Helitugevust peab olema võimalik reguleerida praktiliselt nullini ka kohaliku saatja vastuvõtul, kui si- senduspinge ulatub kuni 100 mV. Kõlavärvuse regulaator peab olema vähimalt kaheastmeline - kõne ja muusika jaoks. Käsitamisnuppude all peab olema käsitamist sel- gitav silt, mis olgu trükitud kartongile. Lisaks sellele peab aparaadi juures olema selgitavate joonistega käsitamis- juhis. 9. Üksikosad: Valjuhääldaja peab olema permanent- dünaamiline; pöördkondensaator - õhu- ja kõrgekvali- teedilise isolatsiooniga; vilgukivi- ja paber-dielektrikuga plokk-kondensaatorid - proovipingega vähimalt 750V; lainelüliti - lüliti hõbedast või küllaldaselt hõbetatud kon- taktidega; mehaaniliselt vastupidav ja elektriliselt kadu- vaene; muud üksikosad - küllaldase mehaanilise ja elektrilise tugevuse tagavaraga; kõik üksikosad, peale valjuhääldaja peavad olema monteeritud roostekindlale metallist alusele. 10. Kast: peab olema tugev ja nägus, tehtud saare-, tamme- või kasevineerist ja kaetud tselluloidlakiga, perforeeritud kasti tagasein olgu lakeeritud papist või vineerist. Tagasein peab olema eemaldatav ilma kruvi- keeraja või muu tööriista abita. 11. Montaazh: Üksikosade monteerimine alusele ja kasti peab olema teostatud otstarbekohaselt, et panna vastu põrutusele, transpordile ja pikaajalisele aparaadi kasuta- misele. 12. Pakend: Vastuvõtja peab olema pakitud tugevast papist karpi sääraselt, et see kannataks transpordi maan- teel ja raudteel. 13. Garantii: Eeldades käsitamisjuhiste kohast tarvita- mist peab tehas garanteerima kogu aparaadi ja selle üksikosade eest 1 aasta arvates aparaadi müümise päe- vast tarvitajale, välja arvatud lambid, millede eest garan- teeritakse 6 kuud. Tehas peab asendama tasuta kõik kõlbmatuks muutunud osad ja parandama rikked, kus- juures saatekulud tehasesse ja tagasi tasub ostja. ARTIKLEID: Uus Eesti Nr 293, 25.10.1938 lk 1-2; Teataja Nr 124, 26.10.1938 lk 6   (dea.nlib.ee) Rahvaaparaat 100 kr. eest. Eeltööd Vabariigi Valitsuse algatusel odava raadiovastuvõtja ehitamiseks. - Musteraparaadid Ret'ilt ja Tartu telefonivabrikult. - Kolmelambilise patareiaparaadiga kuuleb 50-60 jaama. Odavate rahvaaparaatide suur levik Saksamaal on korduvalt põhjustanud nõudmise, et ka meil peaksid tööstused turule laskma niisamasuguse raadiovastuvõtja. Eriti on odavahinnalisest rahvaaparaadist huvitatud maa. Nüüd ongi Vabariigi Valitsuse algatusel käimas eeltööd rahvaaparaadi ehitamiseks. Vabariigi Valitsus algatas rahvaaparaatide ehitamise mõtte kevadel ja nüüd ollakse nii kaugel, et on valminud esimesed katseaparaadid. Paar aastat tagasi üks meie raadiotööstus proovis kopeerida saksa rahvaaparaati, kuid siis selgus, et saksa tüüp meie oludes pole üldse kasutamiskõlbulik. Kuna Saksamaa on kaetud tiheda saatejaamade võrguga, rahvaaparaadi probleem pole Saksas lahendatud mitte vastuvõtjate, vaid saatejaamade abil. Eestis raadiokuulaja tahab aga kuulata ka paljude välismaiste jaamade saadet, mispärast meie oludes kasutatav rahvaaparaat peab olema mitmekordselt selektiivsem ja tundelisem. See aga muudab aparaadi paratamatult kallimaks. Sellepärast tuli meil kujundada eritüüpi aparaat. Valitsusringkondade algatusel kutsuti kokku raadiotööstuse esindajad ja esitati nendele nõudmised, millele peab vastama meie tulevane rahvaaparaat. Katsekorras nõustusid sellise rahvaaparaadi ehitamisega RET tehased ja Tartu telefonivabrik. Kumbki tehas valmistas ühe vastuvõtja. Ratsionaliseerimise komitee on nüüd aparaadid üksikasjaliselt läbi vaadanud. Leiti, et aparaadid siiski täiel määral ei vasta ülesseatud nõudmistele. Aparaatide juures ilmnes mõnesuguseid väiksemaid puudusi, mis peamiselt küll olid seletatavad sellega, et tehastel aparaatide ehitamiseks ei jäänud kuigi palju aega. Ka olid ülesseatud nõudmised üsnagi karmid. Teisest küljest katseaparaadid koguni ületasid nõudmised. Näiteks tundelisus osutus koguni 100 korda suuremaks. Kavatsuste kohaselt antakse rahvaaparaatide ehitamine vähempakkumise korras ühele raadiotööstusele, kuna ei oleks tasuv mitmel tööstusel korraga ehitada seesuguseid odavahinnalisi aparaate. Puudused, mis ilmnesid kahe katseaparaadi juures, on kergesti kõrvaldatavad, kuid seni siiski pole saadud rahvaaparaatide ehitamisele asuda. Raadiotööstused leiavad, et rahvaaparaatide ehitamisele võib asuda alles siis, kui luuakse mingisugune keskus nende aparaatide ehitamise finantseerimiseks. Ühel tööstusel läheks rahvaaparaatide ehitamine oma kapitalide varal koormavaks. Aastas tuleb ehitada 3000-4000 aparaati, ja need tuleb patareivastuvõtjatena eranditult turustada maal. Maa väiksema ostujõu tõttu tuleb aparaate turustada aga aastase või veelgi pikaajalise järelmaksuga, millega ettevõte peab vähemalt aastaks uudsesse üritusse mahutama 300.000-400.000 kr. aeglaselt tagasilaekuvat kapitali. Riigi Ringhääling omaltpoolt tahab toetada rahvaaparaatide valmistamist ja propageerimist. Selleks on raadionõukogu järgmise aasta eelarvesse võtnud 15.000 kr. Ka leitakse, et rahvaaparaatide müügilelaskmisel tuleb muuta praegust müügisüsteemi. Praegu raadioaparaadi hinnast kuluvat kuni kolmandik reklaamiks ja agentide tasuks. Odavahinnalise rahvaaparaadi valmistamine ja müümine on aga üksnes siis mõeldav, kui need kulud ära langevad. Leiab pooldamist mõte, et kõik raadioärid on kohustatud müüma rahvaaparaate, nagu on selline kord maksma pandud Saksas. Kavatsuste järgi tahetakse esimesel aastal valmistada umbes 2000 rahvavastuvõtjat, kuna järgmistel aastatel toodang võiks ulatuda juba 5000 aparaadile. Ratsionaliseerimise komitee poolt koostatud tingimuste järgi meie tulevane rahvaaparaat, lühidalt nimetatuna 33 RP, on kolme lambiga, kolme võnkeringiga ja kahe lainealaga patareidel töötav otsevastuvõtja, mis on varustatud permanentdünaamilise valjuhääldajaga. Aparaadiga peab kuulda olema vähemalt 50-60 jaama ja aparaat ei tohi maksta üle 100 kr. Leiab ühtlasi pooldamist, et aparaat töötaks ka lühilainel, et võimaldada meresignaalide kuulamist. Ka on püütud selle poole, et rahvaaparaadi käsitamine oleks võimalikult lihtne. Kõik käsitamisnupud on aparaadi esiküljel. Skaala on varustatud vähemalt 30 nimega. Tulevase rahvaaparaadi kast on tugev ja nägus, valmistatud kasevineerist ja kaetud tselluloidlakiga. Kõik aparaadi üksikosad, peale väljuhääldaja, on monteeritud metallist roostekindlale alusele. Nõutakse ka, et tehas annab rahvaaparaadi eest garantii, mis nii aparaadi kui ka üksikosade eest kestab ühe aasta, kuna lampide garantii kestab kuus kuud. Uus Eesti Nr 313, 15.11.1938 lk 6   (dea.nlib.ee) Ankeediga rahvaaparaadi vajadust selgitama. Ratsionaliseerimise komitee pöördus ettepanekuga Põllutöökoja poole. Ratsionaliseerimise komitee on pöördunud Põllutöökoja poole, et Põllutöökoda oma konventide kaudu korraldaks ülemaalise ankeedi odavahinnalise raadiovastuvõtja vajaduse selgitamiseks. Ratsionaliseerimise komitees ollakse veendel, et meie tööstused on küllalt suutelised ehitama 100-kroonise hinnaga rahvaaparaati, mis vastab komitee poolt üles seatud nõudmistele. Ka ei tekitavat raskusi aparaatide ehitamise finantseerimise korraldamine. Nüüd oleneb rahvaaparaadi edaspidine saatus vaid sellest, kas maa tunneb sellise aparaadi järele vajadust või mitte. Ratsionaliseerimise komitees on kalkuleeritud, kui aastas õnnestuks müüa ka vaid 2000 rahvaaparaati, siis nende ehitamine pole seoses mittetasuvuse riisikoga. Arvatakse aga, et aparaatide vastuvõetavaks osutumise puhul võib saavutada kuni mitmekordselt suurema läbimüügi, kui arvestada seda, et meil praegu aastas raadiotarvete ostmisel kulutatakse 5 milj. krooni ja raadio levik seisab veel hoogsa tõusu eel, eriti just maal. Kuna ratsionaliseerimise komiteel endal puudub organisatsiooniline võrk, pöördus komitee ankeedi teostamise ettepanekuga Põllutöökoja poole. Vahepeal on odavahinnalist aparaati valmistama ja levitama hakatud ka Norras. Seal on rahvaaparaat saavutanud suure leviku ja raadiokuulajate arv on rahvaaparaadi arvel tugevasti tõusnud. Uus Eesti Nr 49, 19.02.1939 lk 2   (dea.nlib.ee) "Uus Eesti" küsib: Kas algab rahvaaparaadi ehitamine? Esitame selle küsimuse Majandusministeeriumi ratsionaliseerimise komitee tegelastele, kes m. aastal algatasid odavahinnalise raadiovastuvõtja ehitamise mõtet. "Mõistame küll, et nüüd maal iga raadiohuviline võib endamisi oodata - millal küll hakkab saama rahvaaparaate," jutustatakse vastuseks. "Varem kaheldi, et rahvaaparaat meil ei löö läbi vähese poolehoiu pärast. Kuid nüüd Põllutöökoja ankeet näitas, et maal huvi rahvaaparaadi vastu on eriti suur. Ja kuna meie raadiotööstused prooviaparaatide ehitamisega tõendasid, et nad küllalt on suutelised selliseid aparaate ehitama, siis raadiohuviliste seisukohast tõepoolest enam ei tohiks olla takistusi odavate aparaatide turule laskmiseks." "Kuid milles peituvad siis takistused?" "Majandusministeeriumis on praegu päevakorral mitmete kiiremate ja tähtsamate küsimuste lahendamine. On arutatud küll ka rahvaaparaatide valmistamise organiseerimist ja siin tehtud mõned põhimõttelised otsused, kuid nendest on vara rääkida." "Kas rahvaaparaadi ehitamine toob ka riigile rahalisi kohustusi, s.o. - kas riik peab raadiovabrikuid rahvaaparaatide ehitamise puhul varustama erikrediitidega?" "Seda mitte. Sügisel toimunud nõupidamistel selgus, et kui meil õnnestub konstrueerida küllalt vastuvõetav standardaparaat, siis leiduks ehitajaid ja erikrediiti selleks küllalt. Riigil poleks omaltpoolt vaja midagi välja panna." "Kui palju rahvaaparaat võiks meie oludes ostjaid leida?" "Esimese aasta jooksul oleks võimalik müüa vähemalt 2000 aparaati ja järgmistel aastatel sama palju. Maa on raadioaparaatidest praegu veel üsna tühi. Ja kui rahvaaparaadi turule laskmisega 100 krooniga kätte saadakse aparaat, mille eest praegu nõutakse vähemalt 150 krooni, siis mõistagi, et siis ka ostjaid leidub rohkem kui praegu." "Kas rahvaaparaatide ehitamise mõte leiab ka vastuseisu?" "Raadiokaupmeeste poolt täiel rindel päris tugevat ja osaliselt ka raadiotöösturite poolt. Kuna praegu raadioaparaadi pealt teenitakse keskmiselt 35 protsenti, rahvaaparaadi turule laskmine viiks vahekasu aga väikeseks, on mõistetav, et raadiokaupmehed ja osalt ka töösturid on pannud käima rattad rahvaaparaatide valmistamise vastu." "Oleks ju mõeldav, et mõni tööstus omal käel ja omal algatusel hakkaks rahvaaparaati valmistama?" "Siin tööstus põrkaks kokku kaupmeeste organisatsiooniga. Tööstur jääks oma rahvaaparaatide juure istuma, kuna organiseeritud kaupmeeskond ei võtaks müügile rahvaaparaate, millelt vahekasu on väiksem." Uus Eesti Nr 56, 26.02.1939 lk 8   (dea.nlib.ee) Kaupmeeskond ei ole rahvaaparaadi vastu. Ajalehtedes on ilmunud teateid, et ratsionaliseerimise komitee tegelased on avaldanud, et rahvaaparaadi ehitamise mõte leiab vastuseisu raadiokaupmeeste poolt täiel rindel ja osaliselt ka raadiotöösturite poolt. Üleriikliku Eesti Muusikakaupmeeste Ühingu juhatus avaldab nüüd, et ratsionaliseerimise komitee need avaldatud andmed ei vasta tõele. Nimetatud organisatsiooni esindajad juba möödunud sügisel avaldasid ratsionaliseerimise komitee esimehele M. Juhkam'ile, et raadiokaupmehed pooldavad raadioaparaati, mille müümine võiks toimuda kergema vaevaga kui seni. Sellel kõnelusel raadiokaupmeeste esindajad juhtisid ratsionaliseerimise komitee tähelepanu raskustele, milles meie maal rahvastiku vähese tiheduse tõttu raadioaparaatide müük peab toimuma ja esitasid oma soovid kaupmehele langeva provisjoni suuruse kohta. Kaupmeeste poolt soovitud provisjonimäär sellel kõnelusel jäi 5 prots. võrra suuremaks kui ratsionaliseerimise komitee esimees M. Juhkam pakkus. 17. veebruaril k.a. raadiokaupmeeste organisatsiooni sekretär seletas ratsionaliseerimise komitee esimehe M. Juhkam'i sellekohasele küsimusele järgmist: raadiokaupmeeste ja -töösturite keskel avaldub rahvaaparaadi küsimuses kaks voolu. Ühed on optimistid, kes arvavad, et rahvaaparaadil võiks olla loodetav edu, ja teised, pessimistid, kes arvavad, et rahvaaparaadi tõesti massilist levikut võiks oodata ainult siis, kui meie saatjate võrk ümber korraldatakse. Kuid ei leidu ühtegi raadiokaupmeest ja -töösturit, kes põhimõttelikult oleks rahvaaparaadi vastu, nagu on selgunud mitmel kaupmeeste ja töösturite omavahelisel nõupidamisel. Edasi ühingu sekretär seletas, et rahvaaparaadi küsimuse senine käsitamine ajakirjanduses, lubades erakorraliste võimetega aparaati, kuid aparaati ennast ei ole kusagil veel näha, on raskesti häirinud ja kahjustanud kogu meie raadioturgu ja on ässitanud ostjaskonna põhjendamatult üles kaupmeeste vastu. Kaupmeeste seisukohalt on hädavajalik, et rahvaaparaadi küsimus kiiresti nii või teisiti lahendataks, et kõrvaldada meie raadioturult ülimalt häirivad nähted. Sellele seletusele kinnitas ratsionaliseerimise komitee esimees M. Juhkam, et rahvaaparaadi küsimus võetakse nüüd kiiremalt selgitamisele. Uus Eesti Nr 97, 07.04.1939 lk 2   (dea.nlib.ee) Ummik raadiokaubanduses. Algatamisel patareivastuvõtjate standardimine. Riigi Ringhäälingu abonentide arv on möödunud aastal rekordiliselt suurenenud 17.200 võrra. Sellest hoolimata Ringhäälingus kalkuleeritakse, et 1938. a. raadioaparaatide läbimüük oli 4000-5000 aparaadi võrra väiksem, kui seda oleks võinud tagada loomulikud eeldused, nagu Türi suursaatja tööle asumine ja maa paranenud ostujõud. Läbimüügid on tagasi läinud just odavamahinnaliste maal levitatavate patareivastuvõtjate arvel. Ringhäälingu arvates on patareivastuvõtjate läbimüügid kahanenud just nn. rahvaaparaadi päevakorrale kerkimise tagajärjel, sest raadiohuvilised maal lükkasid rahavaaparaadi ootel tavaliste aparaatide ostmise edasi. See olukord mõjus häirivalt raadioaparaatide turule ja tagajärgede all kannatasid eestkätt kaupmehed. Algul rahvaaparaadi turule laskmise kavatsus leidis vastuseisu raadiokaupmeeste kui ka -töösturite poolt. Vahepeal on aga muutunud raadiokaupmeeste ja raadiotöösturite seisukohad, ja raadioturul tekkinud ummikust mõjutatuna on mõlemalt poolt avalikult teatatud, et nad pole rahvaaparaadi turule laskmise vastu. Toonitatakse, et ratsionaliseerimise komitee poolt algatatud rahvaaparaadi küsimus tuleks kiiresti nii või teisiti otsustada, millega raadiokaubanduse turg jällegi muutuks stabiilseks. Kuna nüüd raadiokaupmehed ja töösturid on deklareerinud, et nendel pole midagi rahvaaparaadi vastu, ja teisest küljest katsetused on näidanud, et meie tööstused on küllalt suutelised rahvaaparaati ehitama, Riigi Ringhääling ja teised asjaomased asutised loodavad, et tekkinud ummik kiiresti lahendatakse. Uue mõttena on ka Riigi Ringhäälingus kaalutud mitte rahvaaparaadi turule laskmist, vaid praegu müüdavate patareivastuvõtjate standardimist. Pooldatakse mõtet, et maal levitatavate aparaatide hulgast tuleks valida odav ja meie tingimustele sobiv tüüp ning katsetuste järele sellisele aparaadile anda riiklik tunnustus või soovitus. See kindlustaks aparaadi hulgalise levimise, ja müügi vahekasude vähendamisega oleks võimalik aparaati müügile lasta sama hinnaga, nagu see oli kavas rahvaaparaadi puhul - kr. 100. Et raadioaparaatide standardimisega on võimalik raadioturgu ja aparaatide kvaliteeti parandada, seda näitavad kogemused anoodpatareide standardimisega. Tehniliste normide koostamine ja aparaatide katsetamine võiks jääda ratsionaliseerimise komitee ülesandeks. Selliselt kavatsetavas standardaparaadi ehitamist ei taheta teha ühe tööstuse monopoliks. Aparaate võiksid ehitada kõik kodumaa tööstused ja levitamiseks soovitatud standardaparaatideks võiks tunnustada kõiki aparaate, mis vastavad ülesseatud tehnilistele normidele. Mõned raadioala ettevõtted avaldavad lootust, et sellise standardaparaadina 100-kroonise hinna juures aparaadi suurema leviku ja teistsuguse müügi organiseerimisega oleks võimalik turule lasta aparaaditüüpe, mis praegu maksavad 150 krooni. Kui arvestada, et 150-kr. hinnaklassiga aparaate meil praegu aastas müüakse umbes 4000 tükki, siis tähendaks hinna allaviimine 100 kroonile aastas enam kui 200.000 kr. kokkuhoidu ostjaile. Raadioaparaatide standardimine leiab Riigi Ringhäälingus täiel rindel pooldamist. Loodetakse, et standardaparaadi müügile ilmumine suuresti paisutab raadiokuulajate peret ja kõrvaldab raadioturult praeguse häiriva olukorra. Postimees Nr 119, 04.05.1939 lk 4   (dea.nlib.ee) Raadioaparaatide standardiseerimisest Küsimus Ratsionaliseerimise Komitees kaalumisel Ratsionaliseerimise Komitee viimati peetud koosoleku kohta informatsiooni andmisel selgitas Komitee nõunik M. Juhkam eile ajakirjanduse esindajate sellekohasel soovil muuseas ka raadioaparaatide standardiseerimise küsimust. Nagu nõunik Juhkam teatas, tuleb see küsimus Komitees uuesti arutusele. Möödunud aasta suvel töötati välja tehnilised tingimused selle kohta, missugustele nõuetele peaks vastama standard-raadioaparaat. Seejuures võeti aluseks väiksem tüüp, millest eeskätt on huvitatud maainimesed. Lähtuti ka seisukohast, et tavaline ostja ei oma mingit ülevaadet aparaadi kvaliteedi kohta ja seetõttu oleks vajaline teatud kindlama tüübi olemasolu. Ka asuti seisukohale, et aparaadi hind võiks olla odavam, kuna praegune levitamise viis peamiselt agentide kaudu teeb aparaadi kallimaks. Vastavalt ülesseatud tingimustele läinud aasta sügisel 3 firmat valmistasid prooviaparaate, mis aga ükski täies ulatuses ei vastanud neile tingimustele. Raadioaparaatide standardiseerimisküsimus leidis ka vastuseisu ja toodi ette, et küsimus oleks lahendatav ka teisiti. Soovitati ühelt poolt kollektiiv-kuulamise moodust, nii nagu see näiteks on läbi viidud Nõukogude-Venes, mis arvati tulevat odavam. Teise moodusena soovitati mitme saatejaama (abisaatejaamade) süsteemi. Nende ettepanekute kaalumiseks moodustati komisjon, kes küsimust kaalus väga põhjalikult. Kõiki kalkulatsioone arvesse võttes jõudis komisjon otsusele, et abisaatejaamade küsimus ei ole majanduslik. tasuv ja vastuvõtmatu on ka kollektiivse kuulamise moodus; seda esiteks seepärast, et see piirab raadiokuulamise valikuvabadust ja teiseks - hõredamalt asustatud keskustes ei anna see ka majanduslikult end põhjendada. Komisjoni seisukohad tehti teatavaks majandusministeeriumile, kus ametlikult nende kohta veel otsust ei ole tehtud. Eraviisiliselt on aga kuulda, et ministeerium ühineb nende seisukohtadega ja tema poolt ei ole takistusi, kui raadioaparaatide standardiseerimise küsimust edasi arendatakse. Nagu nõunik Juhkam teatas, töötatakse nüüd välja uued tehnilised tingimused standardaparaatide kohta, mis on veidi avaramad kui endised. Seejärel tuleb juba kokku raadiotöösturite ja müüjate esindajate koosolek. Aparaatide standardiseerimise sihiks on odavamahinnaliste aparaatide hinda alla viia. Kui praegu näiteks 3-lambilise aparaadi hind on umbkaudselt 160-170 krooni, siis peaks hind alla minema 100 kroonile. Standardiseerimine puudutab loomulikult ainult odavamahinnalisi aparaate. Peaks olema kindel, et hinna allaviimine tõstab läbimüüki. Rahvaleht Nr 144, 21.06.1939 lk 8   (dea.nlib.ee) Maa saab odava raadiovastuvõtja. Prooviaparaadid hiljemalt 1. augustiks neljalt vabrikult. - Standardaparaadi hinna kinnitab majandusminister. Ehitusnaeltele ja pliidiplaatidele ühtlased mõõdud. Esmaspäeval oli majandusministeeriumis koos ratsionaliseerimiskomitee, mille päevakorras seekord oli kolm ettepanekut standardimissektsioonilt ja informatsioon üldsektsiooni tegevuse kohta. Koosolekut juhatas majandusminister L. Sepp. Esimese ettepanekuna standardimissektsioonilt komitee kinnitas ehitusnaelte normimise kava. See määrab kindlaks rauast valmistatud ehitusnaelte sortide arvu 30-le senise 58-60 sordi asemel, kusjuures eraldi on normitud neljakandilised naelad, ümmargused papinaelad, ümmargused plekinaelad ja neljakandilised konksud. Normimisel on peetud silmas, et tarvitaja saaks küllalt tugevaid ja tehniliselt sobivaid naelu. Teise ettepanekuna komitee kinnitas pliidiplaatide normid. Pliidiplaadid on normitud vastavalt rõngaste mõõtudele, kusjuures ühe auguga pliidiplaate on kuues suuruses, kahe auguga raudu kuues suuruses ja üks suurus kolme auguga pliidiraua jaoks. Igal plaadil on kindlaks määratud ainult välised ja augu mõõdud, kuna kõik muud mõõdud on vabad konstruktsioonimõõdud, peale nende, mis seoses on rõngaste mõõtudega. Plaadid võivad olla siledad või ribistatud, malmist või terasest, mis igakord tingib eri konstruktsioonimõõte. Järgmise päevakorrapunkti all tuli arutlusele standardimissektsiooni ettepanek standard-patareiraadio-vastuvõtuaparaadi tehnilisteks tingimusteks. Nagu nõunik M. Juhkami seletusest järgnes, on pärast pikemaid kaalumisi loobutud rahvaaparaadi mõttest, nagu seda võiks kujutleda ühele või paarile vabrikule suure riikliku tellimise andmise näol. Esialgu oli nimelt kavatsus välja töötada kindel rahvaaparaadi tüüp, mida oleksid siis valmistama asunud prooviaparaatide kontrollkatsestusel paremaiks osutunud vabrikud. See kava jäeti aga ebasobivana kõrvale. Rahvaaparaadi kindla tüübi väljatöötamise asemel on püstitatud minimaalsed tehnilised tingimused, millistele vastavad aparaadid saavad standardaparaadi tunnustuse. Need tingimused on välja töötatud riigi ringhäälingu ja vastavate eriteadlaste poolt ning võetud vastu nelja suurema raadiotööstuse ja üleriikliku muusikariistade kaupmeeste ühingu poolt. Pärast tehniliste tingimuste vastuvõtmist ja kinnitamist majandusministri poolt võib iga raadiotööstus nende järele raadioaparaate valmistama hakata ja, kui vastav eriteadlaste komisjon leiab nad olevat tingimustele vastavad, standardaparaadi tunnustuse saada. Praegu maksavad niisuguse kvaliteediga aparaadid, nagu seda kirjutavad ette standardimissektsiooni poolt välja töötatud tehnilised tingimused, 150-170 kr. Arvestades sellega, et standardimise järele standardaparaatide müük suureneb ja müügikulud vähenevad, võib viia standardaparaadi hinda alla 100 kroonile. Võimalik, et 100-kroonise aparaadi hinna sisse saab kalkuleerida ka vooluallikad. Kui tingimused kinnitamist leiavad, võib oodata neljalt vabrikult prooviaparaate hiljemalt 1. augustiks. Minister L. Sepp oma sõnavõtus märkis täiendavalt, et möödunud aastal lähtuti peamiselt aparaadi hinnast ja loodeti seda hinda tugevasti alla viia sel teel, et riik annaks tellimise ühele vabrikule ja levitaks neid aparaate mingisuguse riikliku organisatsiooni, näit. postkontorite kaudu. Sellele mõttele asusid vastu raadiokaupmehed, ja nagu hiljem selgus, osutus sel teel võimatuks ka nii tunduv hinna alandamine, et see oleks annud suuremat efekti. Leiti, et küsimuse lahendamine sel kujul pole pole sobiv. Kui valitsus oleks sellesse üritusse end sisse lülitanud, siis ainult sellisel juhul, et kuulajail oleks olnud võimalus kuulata ainult kodumaist saatekava, sest valitsusel poleks olnud mõtet toetada seda üritust, kui nende aparaatidega poleks siiski kuulatud mitte Eesti, vaid välismaist raadiokava. Neil põhjustel tuldi välja abisaatejaamade kavaga, et siis võiks levitada väikesi vastuvõtuaparaate, millistega võimalduks kuulata ainult kodumaisi saatjaid. Kuna aga seegi kava osutus liig kalliks, tuli sobivamaks pidada praegust lahendusviisi, kus üldiselt jäädakse endise seisukorra juure, kuid saavutatakse aparaaditüüp, millist võib soovitada ja mis ka hinnalt on maakuulajaile vastuvõetav. Komitee liige K. Erenurm tähendas, et maarahvas tahab ühte head, temale garanteeritud kvaliteediga aparaati ja lepib seejuures 100-kroonise hinnaga. Maarahvas on tõsiselt tüdinenud agentidest. Komitee liikme H. Uuemõisa arvates ringhääling võiks kaaluda standardaparaatidelt esimese aasta kuulamismaksu ärajätmist. Siis oleks nende levik maal täiesti kindlustatud. Pärast eeltoodud sõnavõtte ratsionaliseerimiskomitee otsustas standardimissektsiooni ettepaneku standard-patareivastuvõtuaparaadi tehniliste tingimuste kohta vastu võtta. Standardaparaadi lõpliku hinna kinnitab prooviaparaatide kontrolli teostamise järel majandusminister. Päevakorra viimase punkti all üldsektsiooni juhataja k.-t. V. Erit informeeris komitee liikmeid üldsektsiooni tegevusest. Üldsektsioonil on kavas kõigepealt paberitööstuse ratsionaliseerimise ülesanne, mille esimene osa, paberi hinna alandamine, on peale komitee arvamise avaldamist antud läbiviimiseks majandusministeeriumi tööstusosakonnale. Paberitööstuse ratsionaliseerimiseks rahvamajanduslikus ulatuses on esialgu käimas tehnilised uurimused Türi ja Johansoni paberivabrikutes. Teise ülesandena on tulnud üldsektsioonile majandusministrilt standardimissektsiooni kaudu maa tulekindlate ehituste riikliku soodustamise viisi otstarbekuse küsimus. Kogemused näitavad, et praegune soodustuse alus, juuremaks telliskivile, ei ole kõige tulemusrikkam. Selle ülesande lahendamiseks on eeltööd juba käimas. Kolmanda probleemina on üldsektsiooni töökavas uue vineerivabriku asukoha küsimus. Kuna a.-s. "Eesti Metsatööstus" Pärnusse vabrikut ehitada ei soovi ja on olemas eragrupp, kes on valmis vineerivabrikut ehitama mujale, siis andis majandusminister vineerivabriku rahvamajanduslikult kõige otstarbekohasema asukoha probleemi selgitamise ratsionaliseerimiskomitee üldsektsioonile. Uus Eesti Nr 205, 1.08.1939 lk 7   (dea.nlib.ee) Standardraadioaparaadid valmis. Neli tööstust odavaid aparaate ehitama. Tänase päevaga lõpeb tähtaeg odavahinnaliste standardraadioaparaatide katsetamisele esitamiseks Majandusministeeriumi ratsionaliseerimise komiteele. Standardaparaatide ehitamise vastu on huvi tundnud "Ret", "Are", Tartu telefonivabriku ja Rammuli raadiotööstused. Mainitud tööstustel on prooviaparaadid juba valminud ja sel nädalal algab ratsionaliseerimise komitee korraldusel aparaatide katsetamine riigi ringhäälingu laboratooriumis. Hiljem tehakse aparaatidega maal mitmes kohas kuuldavuse proove. Tööstustele, mille aparaadid katsetamisel vastavad ülesseatud tehnilistele tingimustele, antakse luba ametliku soovitusega varustatud standardraadioaparaatide turustamiseks. Asjaga kaasa läinud tööstustelt kuuldub, et standardaparaadid lastakse turule sügisel. Esialgu on kavas valmistada vähemalt paar tuhat aparaati. Tööstused on omavahel kokku leppinud aparaatide ühtlase hinna ja välimuse suhtes. Majandusministeeriumil on kindlaks sooviks, et aparaatide hind ei ulatuks üle 100 krooni. Uus Eesti Nr 212, 8.08.1939 lk 4   (dea.nlib.ee) 100-kroonine raadioaparaat ei ole rahvaaparaat. Neil päevil läbis ajalehti sõnum, et standardraadioaparaatide ehk n.n. rahvaaparaatide küsimuses on proovitüüpide valmistamisega jõutud juba õige konkreetsete tulemusteni ja et pärast sellekohaseid katsetamisi Riigi Ringhäälingu laboratooriumis ja pärast tegelikke kuuldavuseproove tahetakse asuda väljavalitud rahvaaparaadi-tüübi massilisele tootmisele. Seesugustele aparaatidele kavatsetakse ühtlasi kaasa anda ametlik soovitus ja Majandusministeerium on seadnud tingimuseks, et nende väljamüügihind ei tohi olla üle 100 krooni. Juba siis, kui rahvaaparaadi mõte läinud sügisel meil tõsisemalt kerkis päevakorrale, juhiti mitmelt poolt tähelepanu sellele, et asjaomaste asutuste lähtekoht rahvaaparaadi küsimuse lahendamiseks ei ole valitud õieti. Seda aitas omalt poolt kinnitada fakt, et mõnede tehaste poolt esitatud pakkumiste saabumisel ratsionaliseerimise komitees ja erapooletute asjatundjate poolt asja arenemine esialgu pandi seisma, peamiselt põhjusel, et veelgi lähemalt selgitada, milline ja kui kallis õieti võib olla tõeline rahvaaparaat. Paraku tuleb aga ka nüüd konstateerida, et kuigi vahepeal on tehtud nähtavasti õige intensiivselt konkreetset tööd sel alal, on kogu selle meie rahva kõige laiemate hulkade seisukohast nii tähtsa probleemi lahendamise lähtekoht ometi jäänud endiselt ekslikuks. Ekslikuks just seepärast, et rahvaaparaati tahetakse hakata tootma tavaliste äripõhimõtete kohaselt ning et ka kavatsetud aparaaditüübi konstruktsioon on tegelikult ikkagi ainult suuremate ja kallimate raadiovastuvõtjate väiksem, odavam ning suhteliselt õige piiratud võimetega ja võib-olla ka vanem väljaanne. Selle tulemuseks aga on vastuvõtja liiga kõrge hind, sest meie laiemate kihtide ostujõu juures ei saa raadioaparaati, mille eest tuleb välja anda tervelt 100 krooni, kuidagi pidada rahvaaparaadiks selle mõiste tõelises tähenduses. Meie kandejõu kohane rahvaaparaat peaks nii oma konstruktsioonilt kui ka hinnalt olema klass omaette, võimalikult täiesti eraldatud tavaliste raadiovastuvõtjate tootmis- ja müügisektorist, seega ka eraldatud harilikkudest kommertshuvidest ja - kalkulatsioonidest. Rahvavastuvõtja tehniline konstruktsioon peaks olema selline, et ta loomutruu ülekande, lihtsa ehitusviisi ja kõige minimaalsema voolutarvituse juures võimaldab peale kolme Eesti saatja jälgida veel 2—3 paremakuuldavusega ja meil kõige populaarsemat välisjaama (näiteks Stokholm, Helsingi). Selline moodus, kus aparaat alaliselt on häälestatud teatavate kindlate jaamade peale, teeb konstruktsiooni võrratult lihtsamaks ja odavamaks, sest suurem osa viimaseaja raadiovastuvõtjate hinnast on puht väliste luksusefektide kõrval oluliselt kulutatud just vähegi talutava selektiivsuse - eraldumisvõime saavutamiseks ülepeakaela täiskiilutud lainealadel, kus näiteks kesklainele (2OO—6OO mtr.) mahub raadiojaamu tegelikult kõige rohkem 100, tõeliselt töötab üle 150 saatejaama. Ja kui veel vähegi tähelepanu pöörata sellele otse kaljukindlale tõsiasjale, et kaugelt enamik meie raadiokuulajaist üldse ei kuluta oma närve nende kümnete ja kümnete jaamade otsimisele, mis suurema osa aastast ka kõige tundlikumate 400—500-krooniste aparaatidega on nii halvasti kuulda, vaid rahulduvad täielikult kodumaa ja 3—4 parema ja lähema välissaatjaga, siis tundub peale muu võrdlemisi eluvõõrana ja isegi arusaamatuna ka ratsionaliseerimise komitee poolt püstitatud nõue, et rahvavastuvõtjaga peab saama kuulata 50—60 jaama. Sest n.n. nupupööramisepalavikku põevad tõeliselt ainult vähesed verivastsed aparaadiomanikud ning sedagi ainult mõned esimesed päevad. Seesuguse konstruktsiooniga rahvaaparaat, mis muide ei ole mingi fantaasia, vaid on ka meil amatööride poolt juba mõned üksikud valmistatud ja heade tulemustega katsetatud, ei vaja ehitamisel suuremal arvul eriteadjaid, vaid on monteeritav lihttöölistega paari asjatundja juhtimisel. Ka ei vaja selline aparaat komplitseeritud ega kallist antenniseadist ning on oma üheainsa nupu juures äärmiselt lihtne käsitada. Samuti ei ole sellisel vastuvõtjal peale lampide õieti midagi rikki minna. Säärane rahvaaparaat läheb meil praegu, kui ainult üks ehitada, ühes kastiga maksma mitte üle 50 krooni. Massilise tootmise juures ja kasutades välismaiste vabrikute poolt tavaliselt rahvaaparaatide jaoks antavaid erilisi kaugeleulatuvaid hinnasoodustusi lampidelt, valjuhääldajatelt ja teistelt meil mitte-valmistatavatelt üksikosadelt, võib seesuguse aparaadi väljamüügi hinna viia alla kuni 35 kroonini. Seejuures veel nende levitamise vahekasu võiks väga hästi piirduda 15%-ga, sest jäävad ju täiesti ära keerulised ja kulukad aparaatide demonstreerimised ning tülikad tassimised majast majja. Ülalkirjeldatud alustel rahvavastuvõtjaid tootes ja levitades ei oleks kuigi tunduvalt riivatud ka eramajanduse huvid, mis aga teisel juhul, kui riik oma toetusega hakkab tootma ja levitama harilikke raadioaparaate väljaspool minimaalseidki ärilisi kalkulatsioone, tooks endaga kaasa õige vägivaldseid ja pealegi täiesti asjatuid tagajärgi meie raadiotööstusele ja -kaubandusele. Rahvaaparaat on ju määratud nende jaoks, kel oma sissetulekute tõttu ei ole võimalik muretseda suuremaid ja kallimaid supervastuvõtjaid. Sest kas rahvaaparaat turule ilmub või ei, vähem-jõukas osa meie kodanikkonnast nagunii neid "supereid" ega ka seda 100-kroonist standardvastuvõtjat osta ei suuda. Kirjeldatud 35-kroonine vastuvõtja aga, mis oma hääletugevuse ja -puhtuse poolest millegagi ei erine harilikust vastuvõtjast, ning kuigi temaga on võimalik kuulata ainult teatud kindlaid jaamu, suudaks kindlasti rahuldada neid nõudeid, mida rahvaaparaadile tavaliselt esitatakse. Võiks isegi kõne alla tulla rahvaaparaadi levitamise andmine mõne suure üldkasuliku organisatsiooni, näiteks kaitseliidu kätte. Neid mõtteid avaldades olgu lõpuks veelkord rõhutatud, et ratsionaliseerimise komitee poolt kavatsetud 100-kroonine raadiovastuvõtja oma hinnalt ja konstruktsioonilt ei ole rahvaaparaat, ei ole see, mis mitmes välisriigis juba sadades tuhandetes ja miljonites eksemplarides on tee murdnud rahva sekka ning millest kui rõõmu ja vahelduse toojast ka meil kümned tuhanded kodud juba ammu on unistanud. See 100-kroonine aparaat on tegelikult vaid harilik standardiseeritud raadioaparaadi tüüp, millel rahvaaparaadi kõrval muidugi võib olla oma iseseisev koht. Rahvaaparaadi aktuaalse probleemi lahendamiseks tuleb küll lähtuda hoopis teistelt alustelt. Spectator. Uus Eesti Nr 224, 20.08.1939 lk 4   (dea.nlib.ee) Kas standardvastuvõtja või rahvaaparaat? Ilmub mõttevahetuse korras. Toim. Mõned päevad tagasi ilmus käesoleva ajalehe veergudel "Spectatori" artikkel "100-kroonine raadioaparaat ei ole rahvaaparaat". Peab rõõmustama, et huvi meie maa-raadioprobleemi lahendamise kohta ei vaibu. Peab nõustuma täiel määral "Spectatori" arvamusega, et ratsionaliseerimise komitee poolt väljatöötatav raadiovastuvõtja ei ole rahvaaparaat selles mõttes, nagu seda on mõistetud senini mõningate välismaiste sarnaste ürituste eeskujul. Mäletatavasti püüti küll möödunud aastal lahendada probleemi nn. "rahvaaparaadi" väljalaskmisega, kuid paljudel asjaoludel osutus see meie oludes võimatuks. On selge, et siin on ratsionaliseerimise komitee poolt tegemist samasuguse standardimisega, nagu see on toimunud juba paljudel teistelgi aladel. Tuleb kindlasti loota, et standardimisega on probleemi püütud lähendada meie oludele võimalikult vastuvõetavalt. See standardvastuvõtja oleks esimeseks sammuks meie nn. "rahvaaparaadi" väljakujunemisel. Peetagu meeles, et ka mujal maailmas on "rahvaaparaadi" küsimus olnud pikemaajalise arengu tulemus. Ratsionaliseerimise komitee poolt väljatöötatud standard-patareivastuvõtja tehnilistest tingimustest selgub, et vastuvõtja, mis nende tingimuste järele ehitatakse, peab olema küllalt kõrgekvaliteediline, sest isegi meie turul praegu leiduvad 150—170-kroonised patareivastuvõtjadki ei suudaks neid tingimusi täita igas punktis. Väljatöötatud tehnilised tingimused püstitavad sellele standardvastuvõtjale säärased nõuded, et ta rahuldaks täiel määral maa-raadiokuulajate nõudeid meie praeguste kuulamistingimuste juures. Tehnilisi tingimusi välja töötades on siin arvestatud Riigi Ringhäälingu poolt teostatud välitugevuse mõõtmiste ja Türi saatja kuuldavuse kohta korraldatud ankeeti. Nagu teada, oli läinud talvel vastavate eriteadlaste poolt kaalumisel meie kodumaiste saatjate võimsuse tõstmise ja abisaatjate ehitamise küsimus, et siis vastavalt paranenud kuulamistingimustele töötada välja lihtsam ja odavam aparaat. Eriteadlaste poolt aga selgitati, et Türi saatja võimsuse tõstmine ei parandaks kuulamistingimusi otsustavalt, vaid selleks tuleks ehitada 4—5 abisaatjat, millised tuleks ehitada ühislaineil töötavatena, kuna meil puuduvad vabad lainepikkused. Ühislaineil töötavate saatjate sisseseaded on aga eriti kallid, ja kuna neid tuleks saatekeskusega ühendada kaabelliinide teel, siis osutus see võimalus meie oludes lahendamatuks. Tuli seega arvestada praegusi kuulamistingimusi ja isegi nende võimalikku halvenemist, kuna igal aastal ehitatakse rida uusi saatjaid ja tõstetakse nende võimet. Vastavalt sellele on töötatud välja tehnilised tingimused, millistele peaks vastama meie oludes rahuldav vastuvõtja, st. säärane vastuvõtja, mis kogu riigi piirides võimaldab eeskätt kodumaise saatja täiesti korralikku vastuvõttu ja peale selle võimaldab vastu võtta ka teatava arvu välissaatjaid. Nagu selgub, pole standardvastuvõtja tehnilistes tingimustes ette kirjutatud mingisugust kindlat konstruksiooni. Konstruktsioon on jäetud täiesti vabaks. Nõutakse ainult, et aparaat vastaks teatud tehnilistele tingimustele, milliste aluseks on, nagu ma juba eelpool mainisin, meie praegused kuulamistingimused. Viga seisabki selles, et pole leidunud veel ühtki nii osavat konstruktorit, kes oleks suutnud konstrueerida sellise vastuvõtja, et ta loomutruu ülekande, lihtsa ehitusviisi ja kõige minimaalsema voolutarvituse juures võimaldab peale kolme Eesti saatja jälgida veel 2—3 parema kuuldavusega ja meile kõige populaarsemat välisjaama, kusjuures selle aparaadi hind peaks olema veel kr. 35.—. Säärase lihtsa ja odava vastuvõtjaga, nagu seda "Spectator" soovitab, muutub kindlasti võimatuks kogu riigi piirides kodumaise saatja rahuldav vastuvõtt. "Spectator" eksib, ka kui ta arvab, et moodus, kus aparaat on häälestatud teatavate kindlate jaamade peale, teeb konstruktsiooni lihtsamaks ja odavamaks. Säärane moodus võib küll lihtsamaks teha supervastuvõtja konstruktsiooni, kuid teeb märgatavalt raskemaks ja kallimaks lihtsa otsevõimendusega vastuvõtja. Nimetatud moodus omab veel suure pahe asjaolus, et saatjate lainepikkust teatud vaheaegade järele muudetakse, mis nõuab siis igakordset aparaadi ümberehitamist. Nagu standardvastuvõtja tehnilistest tingimustest selgub, ei nõuta 50—60 saatejaama vastuvõttu, vaid üksnes 30 jaama märkimist skaalale. Kui on tõesti juba mõningate konstruktorite poolt konstrueeritud säärane "klass omaette" aparaat ja see "Spectatori" andmeil polevat enam fantaasia, siis jääb vaid arusaamatuks, miks pole asutud säärase aparaadi tootmisele. On selge, et aparaati, milline võimaldaks valmishäälestatult kõigi 3 Eesti saatja ja peale selle veel 2—3 välissaatja loomutruud vastuvõttu lihtsa konstruktsioonilise antenniga ja minimaalse voolutarvituse juures, peaks kindlasti võimalik olema turule lasta ka puht ärilistel kaalutlustel ca 60 krooniga, kuna ainult üksiku aparaadi ehitamine minevat "Spectatori" andmeil maksma kr. 50.-. Massilise tootmise juures oleks ettevõtja kasu kindlasti suurem. Viga peitubki selles, et säärased aparaadid pole meie kuulamistingimustele sobivad ja pole leidnud levikut, kuigi mõnede raadiotehaste poolt on neid püütud levitada, neid isegi reklaamides "rahvavastuvõtjatena". Meie asetseme hoopis teistes kuulamistingimustes kui Lääne-Euroopa riigid, kus kuulaja on piiratud terve rea võimsate 100 kw saatjatega, millised levitavad erisaatekavu, võimaldades kuulajal alati endale sobiva ja meeldiva saate valimist. Sääraste suursaatjate piirkonnas võib vägagi lihtsa konstruktsioonilise vastuvõtjaga saavutada täiesti rahuldavat 10—15 saatja vastuvõttu. Kui "Spectator" üheltpoolt näib mitte arvestavat meie erilisi kuulamistingimusi, siis teiseltpoolt jätab ta arvestamata ka meie erilised tootmistingimused. Tuletatagu vaid meelde, et meie raadiotööstuses tarvitatavad üksikosad ja toorained on enamikus välismaise päritoluga ja maksustatavad tollidega. Teiseks arvestatagu asjaolu, et masstootmisel, kus toodetakse sadu tuhandeid kuni miljoneid aparaate, on võimalik tootmiskulusid tunduvalt vähendada, milline võimalus aga meil maksimaalse 6000—7000-aparaadilise toodangu juures kindlasti puudub. Kerkib üles küsimus, kas võime endale üldse kunagi saada "rahvaaparaati" selles mõttes, nagu seda on näiteks praegu Saksamaal ehitatavad vastuvõtjad. Peame siin veelkord arvestama meie erilisi kuulamis- ja tootmistingimusi, sest ainult neist väljudes võime lahendada oma nn. "rahvaaparaadi" probleemi, aga mitte välismaad eeskujuks võttes, kus, nagu "Spectatorgi" seda teab, levitatakse neid aparaate "sadades tuhandetes ja miljonites eksemplarides". Meie peame käima oma iseseisvat ja meie oludele vastavat teed ja selles suhtes on täiesti õige ratsionaliseerimise komitee lähtekoht maa-raadioprobleemi lahendamisel püüda töötada esmajoones välja standardvastuvõtja, milline oleks eelkõige sobiv meie oludes ja ka oma hinnalt kättesaadavam, kui praegu turul levinenud meie maaraadiokuulaja nõudeid rahuldavad vastuvõtjad. Võib-olla ei lahendata küll oodatava standardvastuvõtjaga kogu probleemi, kuib siiski on see tähelepanu vääriv etapp edasi meie maa-raabioprobleemi lahendamisel. Heiti Roos, Ratsionaliseerimise komitee sekretär. Järelmärkus: ülaltoodud kirjutise autor kõneleb ikkagi ainult standardraadioaparaadist, millega peab võimalik olema kuulata mitukümmend saatejaama ja mis on tegelikult vaid tööstuste arvel 20—30 krooni odavamaks tüübiks, lisaks tavalise raadioturu senistele tüüpidele. Meie poolt 8. skp. toodud artiklis aga kõneldi rahvavastuvõtjast, millega oleks võimalik kuulata ainult 3—4 raadiojaama ja mis ei ostjaskonna ega ka hinna poolest üldse ei riiva tavalist raadioturgu. Sellest seisukohast ei ole Eestis veel rahvaaparaadi küsimusele lähenetud. Kuid 100-kroonist standardaparaati kõige laiemad kodanikehulgad ei suuda osta, jõukamad aga võtavad siis juba paremad 200-kroonised aparaadid. Seda tõendavad ka andmed raadioturult, kus 130—150-krooniste aparaatide läbimüük võrreldes suurematega on vähepoolne. Ka ülaltoodud artikli teistes osades arendatud väited on mõistetavad ikkagi ainult sellest seisukohast, millest lähtudes meil seni on püütud saavutada tulemusi, ja ei lükka seetõttu ümber õieti ühtegi meie poolt näidatud seisukohtadest. Küll aga kinnitab tänane artikkel veel kord, et standardvastuvõtja on kavatsetud ikkagi hoopis teiselt lähtekohalt ning ei lahenda rahvaaparaadi probleemi, mida autor artikli lõpus isegi osaliselt tunnistab. Spectator. Uus Eesti Nr 235, 31.08.1939 lk 6   (dea.nlib.ee) Standardraadioaparaat tuleb müügile. Lõppesid ametlikud katsetamised. - Välispoliitiline ärevus pidurdab Eesti raadiotööstust. Odavahinnaline standardraadioaparaat tõotab müügile ilmuda juba õige peatselt. Eile lõppes Riigi Ringhäälingu laboratooriumides katsetamiseks esitatud aparaatide proovimine, mida toimetasid Majandusministeeriumi ratsionaliseerimise komitee asjatundjad. Katsetamiste lõplikud tulemused on veel kokku võtmata, kuid juba enne ametlike kokkuvõtete valmimist ollakse kindel, et enamik aparaate vastab ratsionaliseerimise komitee poolt esitatud tehnilistele normidele. Igal asjaomasel raadiotööstusel õnnestub vähemalt ühele aparaaditüübile saada ametliku standardaparaadi tunnustust. Katsetamisel oli seitse raadioaparaati, mis erinevate tüüpidena olid esitatud Tartu telefonivabriku, RET, ARE ja Rammuli raadiotööstuste poolt. Vastuvõetavaks osutunud aparaatide kohta antakse tööstustele lähemail päevil ametlik standardaparaadi tunnustus. Selle saamisel võivad tööstused neid aparaate juba turustada standardaparaatidena. Majandusministeeriumi ratsionaliseeirmise komitee teostab ka hiljem müügile lastud standardaparaatide väärtuse ja võimete kontrolli, et turule ei satuks halvem kaup kui see oli esitatud prooviaparaatidena. Standardraadioaparaat patareivastuvõtjana on määratud maal elavaile raadiokuulajaile ja maksab 100 krooni. Omal algatusel on üks mainitud raadiotööstustest juba müügile lasknud sajakroonise aparaadi. Seda sarja esindav aparaaditüüp oli ka tulevase standardaparaadina katsetamisel. Raadiotööstustelt kuuldub, et standardaparaadi tootmine ei valmista raskusi. Normaalse olukorra kestmisel suudavad tööstused aastas turule lasta 5000 ja enamgi standardaparaati. Viimased päevad on neid võimalusi küll vähendamas. Inglise laevade tagasitõmbumisega Balti mere liinidelt on takistatud raadiotööstuse tarvete saamine Inglismaalt. Seetõttu tööstused on elavast nõudmisest hoolimata sunnitud aparaatide tootmist aeglustama. Uudisleht Nr 7, 9.01.1940 lk 3   (dea.nlib.ee) Läbi telefoni. Raadiotööstusel suuri muresid Pöördusime raadiotöökoja omaniku Joh. Rammuli poole mõningate küsimustega raadiotööstuse seisukorra kohta. "Olukord on praegu niisugune, et töötame silmapilgul täielikus teadmatuses. Ei tea kunagi, missugust materjali ja kunas saab." "Millest raadiotööstusel puudus?" "Sellest materjalist, mida ei saa. Aga mida ei saa, seda ei tea meie isegi. Tellimisi on antud kõigeks tarvisminevaks. Mis kaup õigeks ajaks kohale jõuab, on teadmata. Teinekord võib kõige pisemgi asjake olla töötakistuse põhjuseks. Sõja ajal antud tellimisist on kõik veel täitmata." "Kuidas on olukord ratsionaliseerimise komitee poolt propageeritud standardaparaatide valmistamisega?" "Minu teada üks tüüp tehti, kiideti heaks, kuid kui palju aparaate on tegelikult valmistatud ja müüdud, seda ma ei saa öelda. Vististi üks firma neid praegu teeb. Minul jäi see töö ära tarvilike materjalide mitte õigel ajal kättesaamise tõttu. Ei saa aga arvata, et selliste aparaatide levik saaks olla suur. Maainimesed ei taha olla praegu enam "ühe lauaga löödud". Igaüks katsub ikka, et saada teisest paremat aparaati majja, olenevalt muidugi, kuivõrd lubavad majanduslikud eeldused." Uudisleht Nr 114, 01.05.1940 lk 4   (dea.nlib.ee) 1500 "rahvaaparaati" rahva käes Standard-raadioaparaatide ehitamisele teeb raskusi tooraine küsimus - Eesti jõudis raadiokuulamises Lätist ette Soome sõda tõstis järsku raadiolevikut Läinud sügisel võeti Ratsionaliseerimise komitee poolt vastu raadio standard-patareivastuvõtuaparaadi tehnilised tingimused ning varsti selle järele asuti ka standardaparaatide või n.n. rahvaaparaatide valmistamisele kahe tehase, o.-ü. "Ret'i" ja a.-s. "Are" poolt. Vastavatel andmetel on meil seni valmistatud ja turustatud umbes 1500 rahvaaparaati. Tarbijad on seni jäänud standardaparaadi kvaliteediga väga rahule, kuna Ratsionaliseerimise Komitee poolt püstitatud nõuded on küllalt kõrged. - Standardaparaatide müük oleks võinud olla veelgi suurem, nagu kuuleme müüjatelt, kui valmistamisel poleks olulisi takistusi. Ka meie raadiotehased ja -turustajad peaksid olema huvitatud odavate raadioaparaatide valmistamisest, sest see võimaldab hoopis uute ostjasringide avastamist ja seega ka raadiokuulamise senisest suuremat levikut, kuna rahvaaparaadi hind on suhteliselt odav võrreldes aparaadi kvaliteediga. Kõige olulisem puudus rahvaaparaadi levitamisel on aga asjaolu, et praeguses sõjaolukorras on takistatud aparaatide valmistamiseks vajalike materjalide, eriti lampide sissevedu. Olgu muuseas märgitud, et Riigi Ringhääling on rahvaaparaatidele lubanud tasuta reklaami, kuid et niikuinii ei suudeta nõudmisi rahuldada, on ülearune ka reklaam. Oluliseks takistuseks lisandub aparaatide valmistamisel, et raske on saada anoodpatareide valmistamiseks toorainet - pruunkivi. Pruunkivi tarvitatakse praegu lõhkeainete valmistamiseks, mistõttu sisseveoks võimalusi näib olevat väga vähe. Tähelepandav on ühtlasi raadio vastuvõtuaparaatide kiire levik viimastel kuudel. Kui 1. jaan. 1939. a. 1000 elaniku kohta tuli 58 aparaati ning tänavu jaanuaris 77 aparaati, on märtsiks aparaatide arv kasvanud 81 tuhande elaniku kohta. Kuni jaanuarini s.a. olime vastuvõtuaparaatide poolest Lätist veel järel, kuid märtsiks läksime juba mööda. Lätis tuli 1. märtsiks 1000 el. kohta 79 vastuvõtjat. Eestis on praegu võrkvastuvõtjaid 48.287 ja patareivastuvõtjaid 38.580. Raadioaparaatide levikut viimastel kuudel olla aidanud palju kiirendada Soome sõjasündmused, kuna see on meelitanud inimesi aparaatide ostmisele, et kuulda lähemat sõjasündmustest. Võrreldes maad ja linna, on raadiolevik maal veel siiski üsna tagasihoidlik, mille üheks puuduseks on olnud maale sobiva aparaaditüübi puudumine. Tüüpide rohkus on omakorda mõjunud hinna kõrgusele. Maal peaks aparaadi hind olema vastuvõetavalt odav, kuna keskmiselt on maaelaniku tulu väiksem kui linnaelanikul. Üldiselt, võrreldes teiste kultuurriikidega, on raadioaparaatide levik meil siiski üsna tagasihoidlik. Käepärast on võrdlusarvud 1. jaanuari s.a. kohta. Neist selgub, et näit. USA-s tuleb iga 1000 elaniku kohta 215 aparaati, edasi Taanis 206, Rootsis 195, Inglismaal 193, Belgias 134, Hollandis 133, Saksas 133, Shveitsis 131, Islandis 131, Norras 126, Prantsusmaal 112, Soomes 78, Lätis 69, Eestis 58 (tänavused arvud Läti ja Eesti suhtes, nagu toodud eespool, on muutunud meie kasuks), Iiris 50, Ungaris 47, Itaalias 23, Leedus 23, Rumeenias 14, Portugalis 11 jne. Eeldades tarbijate nõudlust rahvaaparaatidele tohiks loota neile senisest suuremat levikut. Olgu lõpuks tähendatud, et väljatöötamisel on uus rahvaaparaadi tüüp, mille turuletulemise aeg aga veel lahtine. Tahetakse võtta kasutamisele mõningaid selliseid osi, mis meil lootust väljast saada. raadiotuba[ät]hot.ee